Reformierakond on justkui madrats, millega kõik magavad aga mida keegi ei armasta.

 

Ligi: hinnast on tähtsamaid väärtusi

“Hind on lame eesmärk. Enne seda tulevad väärtused nagu jätkusuutlikkus, moraal, julgeolek, varustuskindlus, mille kõige eest tasub ka maksta. Veena publikut, et sulle loeb see, mitte ennekõige “odav”, mis pole pelgalt odav, vaid tihti ka ennasthävitav ja küüniline. Sa ise isegi ei ela odavuse, vaid väärtuse järgi, mida hinna eest saad,” teatas Ligi.

Euroopa Komisjoni asepresident: rahvuslus pole eurooplastele midagi head toonud

Ettevõtlusminister Liisa Oviir tuli täna avalikkuse ette üllatava sõnumiga, mille kohaselt on võõraviha Eestis kasvanud tasemele, kus see on asunud mõjutama siinsete välismaalaste turvalisust ja heaolu.

Kolumnist Ahto Lobjakas ja riigikogu liige Oudekki Loone leidsid muu hulgas, et Venemaa käitumine on praegusel ajal ratsionaalne, kuivõrd Venemaa lähtub omaenda isiklikest huvidest.

Kreekale on makstud toetusraha aastaid, kuid vaid tühine osa sellest on eesmärgini jõudnud. Suurem osa rahast kulus Euroopa Liidu suurriikide, Saksamaa ja Prantsusmaa pankade päästmiseks, kirjutab Soome Taloussanomat. “See ei kõlba kuhugi, kui euroriigid peavad kollektiivselt kinni maksma erapankade tehtud valeotsuseid,” ütles Iltalehtile parlamendisaadik Sampo Terho.

Läti konservatiivid kiitsid möödunud aastal heaks seaduse, mille kohaselt lülitati kooli õppeprogrammidesse kohustusliku ainena moraaliõpetus, kuid kriitikute sõnul takistab see tänapäevast seksuaalkasvatust ja soolisest võrdõiguslikkusest rääkimist.

 

Arvatakse, et arenenud ühiskonna tunnuseks on tolerantsus ja sallivus multikultuursuse osas. Minus tekib küsimus – kas tõesti pole aru saadud, et Eesti on vägagi multikultuurne riik? Peaaegu kolmandiku Eesti rahvastikust, ligikaudu 31%, moodustavad mitte-eestlased.

Krister Paris: “Minu meelest üldjoontes igati mõistlik jutt, et rahvusriik on igand ja kuulub lammutamisele!” kirjutab oma facebookis kontol Eesti Päevalehe toimetaja.

Olukord, kus teatud erialadel ei valmistata Eesti ülikoolides enam eesti keeles spetsialiste ette ja need muutuvad võõrkeelseteks, ohustab eesti keelt, leiab Eesti keelenõukogu esimees, Tartu ülikooli professor Birute Klaas-Lang.
Järjest enam kõrgkooli õppekavasid avatakse ingliskeelsetena ning aina rohkem teadustöid kaitstakse inglise keeles. Klaas-Lang rääkis Vikerraadio saates “Reporteritund”, et lumepall hakkab veerema just ülikoolist.

Poola juhid hoiatavad kriitikuid: Me ei muuda oma poliitikat, harjuge ära!

Milline õnn! Et meil nostalgia tunne ENSV kohta ei kaoks, järjekordne endine ENSV funktsionäär on lahkelt valmis kandideerima Eesti presidendiks. Paras koht enne pensionile jäämist! Kuid tõsiselt – see on meie mõnitamine.

Vaba ja iseseisev riik on tänapäeval saanud iseenesest mõistetavaks nähtuseks, nii mõelda on ohtlik. Unustades ära vajaduse end kaitsta anname me oma vabaduse sisuliselt ära, peaks keegi teine seda vaid tahtma.

Kui vaatame üksnes tulevikku, ei austa me neid, kes võõra võimu käe läbi hukkusid või vaimselt sandistusid ega ka neid, kes okupatsiooniaastate katsumustes vastu pidasid ja endas mitme põlvkonna vältel unistust Eesti iseseisvuse taastamisest kandsid.

 

Pidevas üksteisele ära paneku tuhinas unustame ühe ja kõige olulisema tõsiasja: meil on üks riik ja see on meil ühine…

Iltalehti hinnangul on Soome nii omaks võtnud Euroopa Liidu poliitika põhimõtte, mille järgi pühendab eesmärk abinõu.

Neli sealset asukat ja kaks tuletôrjujat said vigastada. Maja seinale oli joonistatud suur haakrist.
Rheinland – Pfalzin liidumaa peaminister Malu Dreyer (sd) kiirustas kohale ,et saaks demonstreerida oma pettumust ja näidata üles sümpaatiat pôgenikele. Juhtum pälvis palju tähelepanu ja see môisteti ka laialdaselt hukka kui vôôravihast ajendatud rünnak.
Juhtum sai üllatava pöörde, kui selgus, et tulekahju süütajaks ja haakristi joonistajaks oli sealsamas majas elav 26aastane süürlasest pagulane, kes ütles, et süütamise motiiviks olid antud maja elamistingimused ning vilets vaade aknast.
Haakristi joonistas ta maja seinale, et eksitada uurijaid.
Hoolimata muutunud asjaoludest organiseerisid ametiühingud, kirikud, linnavalituses istuvad parteid ja mitmed muud ühingud, äärmusparempooslete vastase ja vōōraviha vastase demonstratsiooni, kirjutas ajakiri Bild.
Ka Habsburgis pôlenud pagulaste elamu süütajaks osutus sealsamas elav 17aastane pagulane, teatas politsei. Kogu maja pôles maha aga 25 elanikku pääsesid. Süütaja tabati kojamehe poolt antud vihje abil.
Siit sobibki küsida, kuidas edeneb meie Vao süütamise uurimine? Hetkel on vist endiselt süütajaks arvatud kogu Eesti rahvas?

Norras vägistati meespoliitik varjupaigataotleja poolt.
Noor sotsiaaldemokraadist poliitik Karsten Nordal Hauken TUNNEB ENNAST SÜÜDI, et vägistajast Somaalia varjupaigataotleja selle teo tagajärjel maalt välja saadeti.
“Ma olen heteroseksuaalne mees, kes vägistati Somaalia varjupaigataotleja poolt. Mu elu varises kokku, aga nüüd ma tunnen end süüdi, et ta kodumaale tagasi saadeti,” kirjutas Nordal Hauken.

TÄIENDATUD:
Norra peameedia kodulehe www.nrk.no Kroonika rubriigis kirjutab Norra Vasakpartei liige, feminist ja antifashist Karsten Nordal Hauken, millist tugevat süütunnet ja vastutust tunneb ta ühe somaallase riigist väljasaatmise pärast. Kõneall olev somaallane vägistas Karsteni viis aastat tagasi ning sai karistuseks 4 aastat 6 kuud vanglakaristust, lisaks Norrast väljasaatmise. Vasakliberaalne salliva maailmavaatega noormees kirjutab, et tundis end peale vägistamist nii halvasti, et kuritarvitas 5-aastat kanepit. Aga nüüd ei tunne ta enda vägistaja vastu mingit viha vaid ta on veendunud, et norrakad peavad selliseid inimesi hoopis aitama. Ta tahab kaljukindlalt ise jätkata sellise taustaga “pagulaste” (nagu tema vägistaja) aitamist.
Selline väärastunud maailmapilt on Põhjamaade heaoluühiskonnas häirivalt laialt levinud. Eesti eeskujuks ei tohi olla uhkelt ennasthävitav “Põhjamaade mudel”.
http://www.friatider.se/v-nsterpartist-tycker-synd-om-somal…

Juba mitmeid kordi varem on erinevatel puhkudel tekitanud küsimusi, kuidas sisuliselt riigile kuuluvad äriettevõtted saavad oma ettevõtmistes käituda kui tavalised äriühingud

 

Mihkel Raud: me vajame kaitset eurorassistliku rumaluse eest
Ahto Lobjakas: iga pagulane on eestlasest parem eestlane
Valdo Randpere: mul ükskõik, kes Eesti laulupeol laulavad
Margit Sutrop: pagulasi ei tohi seostada muhameedlusega

Kaitset on vaja selliste “Mihkel Raudade” eest. Nood on kõige ohtlikumad nii kultuurile, ju ka rahvuse püsima jäämisele.

Iseisvus on muutnud meid laisaks, enesekeskseks,omakasupüüdlikuks..

Väärtused, mille eest tarbimisühiskonna kasvandik seisab, kannavad endas tema mugavuselembust. „Inimõiguste“, „sallivuse“ ja „liberaalse demokraatia“ kaudu püüab ta üles ehitada konfliktideta ideaalmaailma, kus valitseb igavene rahu ja võrdsus ning inimhinges on alla surutud kõik impulsid, mis sunnivad end millegi nimel ohvriks tooma. Ta ei tunnista endale, et viimasel poolsajandil on planeedil kõige rohkem vägivalda sündinud just Lääne katsetest seda mõtteviisi peale suruda teistele kultuuridele, sealhulgas islamimaadele.

Tõde, millele riigi juhtkond visalt keeldub silma vaatamast ongi see, et kakskümmend aastat hiljem elab Eestis uskumatult suur hulk inimesi vaesuses, mida nad Balti ketis seistes kuidagi ette näha ei osanud, et kakskümmend aastat hiljem joob eesti rahvas rohkem kui ilmselt kunagi varem kogu oma ajaloo jooksul, et kakskümmend aastat järjest on meie rahvus kahanenud, mitte kasvanud, et kakskümmend aastat hiljem on meil riigiametnikke, kes saavad saavad Eesti vaesust arvestades arusaamatult astronoomilist palka ja et kakskümmend viis aastat peale öölaulupidusid näeme, kuidas meie oma rahvuskaaslaste juhtimisel hävitatakse meie rahvuskultuuri, haridussüsteemi ja kogu riiki katvat avalike teenuste võrgustikku. Valitsev klikk on kõige selle juures aga nagu ära kaetatud ja oskab öelda ainult üht: Euroopa Liit ja NATO. – Loe: http://www.telegram.ee/arvamus/mart-helme-soovitan-ilvesel-ja-ansipil-proovida-toime-tulla-300-euroga-kuus

Mäletatavasti sai Eestist 1. mail 2004 Euroopa Liidu liikmesriik. Sellest hetkest alates on Eesti Vabariigis ülimuslik juba Euroopa Liidu õigus, mitte enam Eesti riigi enese seadused. Kui tekib vastuolu Eesti seaduste ja Euroopa Liidu õigusaktide vahel, siis jäävad peale Euroopa Liidu õigusaktid. Tõsi küll, see vastuolu väheneb iga aastaga üha enam, sest Eestis vastuvõetavad seadused koostatakse Euroopa Liidu ametkondades, Eesti Vabariigi parlamendi ülesandeks jääb need vaid heaks kiita. Mitugi endist või praegust riigikogulast on tunnistanud avalikult, et lõviosa Eesti seaduseelnõudest saabub Brüsselist, tõlgitakse eesti keelde ja Riigikogul tuleb need siis vastu võtta.

Meil räägitakse vihakõne kriminaliseerimise vajadusest. Seda muidugi siis, kui minusuguseid on vaja vaikima sundida. Totrus. Ma ütlen teile, et pime ja sõge armastus tuleb kriminaliseerida ja probleemid kaovad nagu võluväel. Kõik, mis tapab, on kriminaalne; kõik, mis vägistab, on kriminaalne; ja kõik, mis toob kaasa massimõrvad, terrori ja massivägistamised, on kriminaalne.

Oskus ennast Euroopasse smugeldada annab isegi kõrilõikajate armeele õiguse sõna „pagulane“ pühale kaitsele, mille ründamine või küsitavuse alla seadmine on niisama kategooriliselt lubamatu kui holokaustis kahtlemine. Keskvõim aga lubab vaid selektiivset nägemist.

Me ei peaks olema alati nõus valitsuse tegevuse ja otsustega, rahvaesindajate käitumise ning seaduseloomega… Vaikimine annab julgust järgmisteks sammudeks, mis pole eelmistest paremad.

Eesti poliitsüsteem on aegunud ja teovõimetu.
Erakonnad, mis kunagi loodi visionääride ja nende mõttekaaslaste poolt on kaotanud tolleaegsed juhid ja visioonid.

Suuri lootusi sisserännanud pagulastele asetanuid, eufooriliselt Saksamaa tulevikku näinuid ja ajakirjanduses rõõmuga jaganuid on aina vähemaks jäänud.
Enam ei räägita Saksamaa majanduse vaieldamatust kasvust tänu saabunud erialainimeste massidele, ka rõkkamine möödapääsmatust kultuurilisest rikastumisest on vaibunud ja oleks pärast aastavahetuse sündmusi, naiste ahistamisi paljudes linnades ka kohatu.

Euroopa on meie kõikide kodu ja selle uks on liiga kaua lahti olnud, nii et seda on loksutanud ainult vahemerelik tuul. Meist keegi, ei Tallinnas ega Pariisis, ei Viljandis, Brüsselis ega Berliinis jäta kodu ust aastateks lahti. Me tahame ise kutsuda omale külalisi, me tahame teada, kes istuvad meiega koos laua taha. Ja ühtki külalist meie oma kodus ei tohi solvata meie kombed, sest nemad tulevad meile külla, mitte vastupidi.
Jaak Jõerüüt

Söakamad ruttavad kuulutama, et järjekordsel Euroopa pealinnas toime pandud terroriaktil pole islamiga, veel vähem aga aina massilisemaks paisuva immigratsiooniga mingit pistmist. Mõni teatab varsti siinsetele mühkamitele, et ka Brüsseli pommipanijad olid kordades rohkem eurooplased, kui kapis kolli kartvad eestlased.

Iroonilisel kombel laekus just Brüsselist kui ELi keskusest eelmisel nädalal soovitus, et Euroopasse trügivatele immigrantidele ei tuleks mõjuva põhjuseta karmimat taustakontrolli teha ja kõik tuleks kiiresti nende ihaldatud sihtriikidesse edasi lubada.

“Käisin äsja Jordaanias ja Iisraelis ning mõtlesin seal endamisi, et paljuräägitud ja lausa legendides elav Iisraeli piiriületuse kord teeb mind kodanikuna siiralt kadedaks. Selles nähakse sageli ülemäärast huvi kogu sinu elu ja tegevuse suhtes. Selles tajutakse paranoilist süüdistust näiliselt tühjal kohal. Möödavaatavat üleolekut sinu staatusest, religioonist ning su enda meelest poputamist vajast isiksusest. Piiril oled sa võõras, sissetungija. Ei mingit Welcome to…Mis tahad siit? Kui oled kadalipust läbi, kohtad aga hoopis teist vastuvõttu. Suur relvavaimustus on mul ammu üle läinud, aga seal pea igal sammul nähtav inimene, kel on relv ja kes valvab korda ja turvalisust, tekitab aukartuse. Ma tunnen end seal riigis turvaliselt, sest piiril ei mängita selle valvamist ning need kes tänaval käivad relvaga ja valvavad korda, lasevad iga sigaduseüritaja kohapeal kõhklemata maha. Nii peaks olema ka meil! Piiri- korra ja turvavalvur ei pea naeratama nagu pagari kass ning kohvikuteenindaja ei pea sinuga suhtlema nagu Iisraeli migratsiooniametnik. Asjad peavad olema omal kohal. Sügav kaastunne sulle — nutust märgade silmadega ikka veel armsalt naeratada püüdev Euroopa,” kirjutab Võrno.

Kas ka Eestis ei peaks rakendama nn. otsedemokraatiat sarnaselt Ukrainaga, kus rahvavaenulik parlamendisaadik leiab end prügikastist ja ütluse “pederastlike jõududega koostööd ei tehta” eest tagasi astuma ei pea…

Viimasel ajal on populaarseks muutunud sõnavõtud Euroopa väärtuste kaitseks. Kuid mis siis on ikkagi need kaitstavad väärtused, jäetakse reeglina täpsustamata, justkui oleks see iseenesest mõistetav. Ja tundubki, et igaüks nimetab nendeks, mida iganes parajasti soovib.

“Võimulolijad Eestis ei tunne enam vajadust avalikkusest välja teha. Valitseb arvamus, et eesmärk pühendab abinõu. Võimukandjad naeruvääristavad demokraatia mängureegleid. Võim on müüdav. Võimu nimel valetatakse. Võimu suhtlus avalikkusega on muutunud monoloogiks: “Meil on mandaat.” “Meile pole alternatiivi.” See ei ole demokraatia keel. Kui kodaniku ainus võimalus poliitikat mõjutada ongi iga nelja aasta tagant toimuvad valimised, siis on demokraatiast järele jäänud tühi kest.”
Harta 12

Tänase Eesti Vabariigi poliitladviku haletsusväärsus ei ole ülekantav Eesti ühiskonnale

Tunnistagem siis endale: meie rahvuse püsimajäämine on praegu Euroopa Liidu liikmena suuremas ohus, kui see oleks meie liikmelisuseta nimetatud organisatsioonis.

Omaaegsel punaakadeemikul Gustav Naanil oli 1990. aasta algul minu arvates tuline õigus, kui ta väitis, et eestlased on küll usinad võõraste peremeeste käskude-korralduste järgijad, kuid oma riiki me valitseda ei suuda. Kui jälgida, missuguse usinusega kõiki Brüsselist tulevaid (ükskõik kui rumalaid) lausa rahvuse eksistentsile hukatuslikke “soovitusi” saksaliku täpsusega järgitakse, millega püütakse ka idaeurooplastest saatusekaaslasi oma pugejalikkuses ületada, siis oli ENE peatoimetajast akadeemikul tõeliselt õigus, leian mina.

Või taibata, et Eesti riiklus on määratud kaitsma vaid üht rahvust kui rahvust, ülejäänud on rahvusvähemused, kellele eesti rahvas lubab, et neid indiviidi tasandil (ega koguni kogukonna tasandil – kultuurautonoomia seadus) ei diskrimineerita. Aga eesti rahvas ei võta vastutust nende rahvuse (st vene, rootsi, ukraina, juudi jne rahva) püsimise eest selles maailmas. Ja kui eesti rahvas ei kavatse oma eluõigust ohverdada selle nimel, et iga sisserändaja võiks ennast kohe piiri ületades tunda „nagu kodus“, siis käitub ta just nii, nagu riigi loojad silmas pidasid.

Kui põllumees harib põldu koos naabrimehega, pole mõlemale vaja osta eraldi kombaini ja pangandussektor ei saa end nuumata ülemääraste intressidega. Seega pole meie rahvale igiomaseid ühistegevusideaale vaja levitada. Ühistegevusvõime vältimiseks tuleb naabrimehest kujundada konkurent, mitte koostööpartner. Kui rahvas suudab ise ennast toita ja majandada, pole vaja rahvusvahelisi panku ega ülemaailmseid varustuskanaleid jne. Seega ei toimu ka ressursside koondumist, millelt saaksid erakonnad valimiste eel manti võtta.

Sellest tulenebki, et erakonnad tahavad oma poliitikaga meeldida pankadele, mitte kogukonnale; ja reklaamplakatite suurusega saab osta inimeste arusaama maailmast ning poolehoidu.

Loodetavasti on Euroopa üle saamas poliitkorrektsuse krambist ning saame probleemist rääkida, ilma et kõnelejat tembeldataks rassistiks. Vastasel korral oleme tagasi okupatsiooniaegses Tallinnas, kus kuritegusid sooritati, kuid tegijate rahvusest kõneleda ei tohtinud.

Kolmandaks oleme seoses Ukraina sõjaga vastu võtnud palju inimesi, kelle tausta me tegelikult väga hästi ei tea – nagu me ei tea hästi sedagi, mida nad siin teevad. Jah, mõned neist on põgenikud. Kuid mõned on lihtsalt oportunistid ja parema elu otsijad.

Mehed otsustasid Soome tulla, sest tahtsid minna Euroopasse paremat tulevikku ja inimõigusi otsima.

Eesti on jõudnud olukorda, kus keegi ei saa enam mitte millestki aru: riigil on väidetavalt raha puudu, elementaarsed teenused nagu tervishoid või pääste ei toimi, maksud aina tõusevad, riik peab üleval lugematul hulgal MTÜsid ja sihtasutusi, toetatakse Keenia IT-projekte – riigieelarvest on saanud must kast ning poliitikutel on käsi aina pikal – anna, anna. Aga mille jaoks anname? Ei tea. Omal ajal maailma parimaks rahandusministriks tituleeritud Aivar Sõerd nendib, et tema ka täpselt ei tea.

Eesti riik on iseennast oma regulatsioonidega viinud sellisesse stagnatsiooni, kus mingisugusele operatiivsele küsimusele seadusandlikult ei ole võimalik reageerida, ametnike võim on ebaproportsionaalne ja riigieelarve koosneb absurdsete programmide loetelust, rääkis Vikerraadio “Reedeses intervjuus” pika kogemusega endine poliitik Heiki Kranich.

Riigil kulub sadades rahvusvahelistes organisatsioonides osalemisele üha rohkem raha.

---

---

---